Foto:basket.ee
2010 aastal sai Eesti rahvuskoondist näha ainult kolmes ametlikus EM välikängus, millest võeti paraku ainult üks võit, ja seda Luksenburgi üle 93:69. See oli ka ainuke kodumäng ning õnneks ei pidanud pealtvaatajad pettuma, sest Luksenburgile köeti üks korralik 24 punktiline saun. Kahjuks jäid võidud tulemata kahes välismängus Austria ja Hollandi vastu. Austria koondise vastu oli kaotus napimast napim, kõigest kolm punkti. Mäng läks lisaajale, kuid skoor jäi lõpuks siiski Eesti kahjuks 90:93. Kõige masendavam mäng peeti aga Hollandga (76:90), kelle vastu ei tekkinud isegi võidu võimalust. Holland läks oma teed juba alguses ja võitis avaveerandi 10 punktiga.
Kõikides mängudes näitas head vormi Janar Talts, kes mängis ilusti oma koha välja. Talts sai rahuldavalt hakkama ka Hollandi „NBA“ meestega. Loodame, et Taltsi korralikud esitused rahvuskoondise eest tasuvad ära korraliku välislepinguga.
Samuti tuleks kiitust avaldada noorele Rain Veidemann´le, kes sai tublisti hakkama. Murdis ennast kindlalt koondisesse ning sai hulganisti rahvusvahelisi kogemusi. Teiste meeste kohta ei saa midagi erilist välja tuua, kuid hästi said hakkama enamik põhitegijatest.
Eks põhiline küsimus ole ikka kokkuvõtteks, et kuidas siis ikkagi meie uue koondise taset ja esinemist hinnata. Võib öelda, et midagi halba ei olnud ja potentsiaali peaks nagu tulevikuks olema. Kõige positiivsem oleks tulevikus näha mõne selge liidri tekkimist, kes oleks meeskonna hing ning veaks kogu meeskonda edasi (nagu oli Kullamäe). Tiit Sokk on koondise juures tagasi ning esimene samm on tehtud.
Selleks aastaks on mängud läbi ja tunne on kuidagi tühi. Ei oskagi öelda miks. Mänge oli ka varasemast vähem ning vastased ei kuulunud samuti just korvpalli riikide hulka, kelle koondist tahaks huviga mängimas näha. Loodame, et tulevikus on mille üle rõõmu tunda ja 2013 aasta EM pole enam mägede taga. Edasistes valikmängudes tulevad juba korralikud esitused ning saame oma koondisele üle pika aja jälle suurel turniiril kaasa elada.
Foto: fibaeurope.com
Tallinnal on au käesoleval aastal korraldada 5.-15- augustini poiste U-16 EM B divisjoni turniiri. Kohale on tulnud 20 riigi esindusmeeskonnad ning lõpusekunditele jäänud mängusid on olnud piisavalt, mis igalt korvpallisõbralt emotsioonid välja peaks meelitama. Sellise mahu ja tähtsusega turniiri korraldamist pole varem Eestile usaldatud ning loodame, et asjad laabuvad kuni lõpuni korrektselt. Head korraldusvõimet näidates antakse ehk tulevikuski Eestile mõne veel tähtsama turniiri korraldamise au.
Kui selline turniir juba kodus toimub, siis loodetakse ka omade poiste head esinemist. Siiski on Eesti juba enne turniiri lõppu põhikonkurentsist väljas ning ees on ootamas mängud kohtadele 13-16. Asi hakkas meie jaoks viltu kiskuma juba esimesest mängust alates kui kaotati Ungarile 56-61. Paanikaks polnud veel põhjust, kuna alagrupis ootas veel ees kolm mängu. Järgmised mängud olid meie tulevaste korvpallurite päralt. Kõigepealt alistati Norra tulemusega 66-71(Martin Jurtom 14p. 7lp.) ning võimsa lõpu tegid poisid ka Hollandi vastu, 59-50 Eestile(Styv Solovjov 13p. 7lp.). Sealt edasi aga Eesti poiste õnn pöördus ning järgnes kõige napim kaotus Soomele, tulemusega 73-72. Mäng oli lahtine kuni viimase sekundini, kui määrati Sander Saarele viga. Lõpuks kohtunikud otsustasid vabaviskeid mitte anda ning Soome võit oligi kindlustatud. Pärast seda kaotust enam Eestil kaheksa parema hulka asja polnud. Nüüd kui mänge jätkati kohtadele 9-16, saadi lisaks peaaegu sama valus kaotus Luksemburgilt, numbritega 83-80. Samuti jäi mäng lõpu peale, mis paraku oli soodsam vastastele. Lõpusekunditel ei suudetud midagi tulemuslikku korda saata ning järjekordne valus kaotus oli tõsiasi. Siiski peab kiitma Sander Saaret, kes oli selles mängus heas hoos (17p. 7lp. 6rs.). Kuigi edasine tulemus, peale kogemuste, midagi poistele ei paku, suudeti veel Belgiale kaotada ülisuurelt 49-78. Selles mängus ei antud Eestile mingit võimalust ning Belgia läks juba alguses oma teed. Ei saaks öelda, et vastane oleks olnud hirmus tugev, pigem olid Eesti meeskonnal probleemid meeskonnasiseselt. Paistis, et poistel ei sujunud läbisaamine ka treeneriga enam.Nüüdseks on jäänud Eestil pidada veel kaks mängu. Esimeseks vastaseks on 14.augustil Rootsi ning viimane vastane selgub juba pärast mängu.
Foto: fibaeurope.com
Kahju on tõdeda, et kodusel turniiril ei olnud meie saalid kohalikke korvpallisõpru täis, kes poistele toetust oleks avaldanud. Isegi vastaste emad-isad karjusid need vähesed kohalikud välja, kes kohale olid tulnud. Siinkohal peab tõdema, et Eestis elatakse kaasa endiselt ainult meeste mängudele. Samuti saab seda ajada ka natuke reklaami kaela, sest kui sa just korvpalliga igapäevaselt kokku ei puutu, siis mujalt infoallikatest sellest küll kuulda ei olnud, et meil selline suur turniir tulemas on. Lõpetuseks jääks loota ainult sellele, et tulevikus meie noored korvpallurid mängivad oma potentsiaali 100% välja ning suudetakse paremini esineda.
Valus kaotus Soomele! Video:
Eesti U-16 poiste koondis aastal 2010 suvel: Styv Solovjov(KK Pärnu), Sten Olmre(KK Pärnu), Sander Saare(KK Hito), Igor Arendas(T.Soku KK), Georg Tambre(KK Hito), Kristjan Suurorg(BC Rim), Kaarel Traumann(Rapla KK), Tiit Talumaa(T.Soku KK), Joan Kangro(T.Soku KK), Martin Jurtom(T.Soku KK), Kent-Kaarel Vene(Kaunase Žalgiris), Siim Varblane(Viljandi SK), Rainer Pastimäe(Rakvere SK), Aron Kuusik(Rakvere SK).
Viimast kümnendit ei saa Eesti korvpallis just helgemate hulka lugeda, pigem oli see üks nukramaid. Ei saa rõõmustada suurte võitude üle, kuigi üksikuid sähvatusi ikka tuli, näiteks võit OM hõbeda Prantsusmaa üle või TÜ/Rocki jõudmine Final Four turniirile. Üldiselt pole aga millegi suurega hakkama saadud. Ei ole meie seast sirgunud suuri staare ei Euroopasse, rääkimata NBA-st. Ainuke mees, kes meil nö. suures korvpallis pidevalt kaasa tegi oli Martin Müürsepp. Praegu on Euroopas kanda kinnitamas ka Kristjan Kangur, kes hooajaks 2010/2011 siirdub Itaalia kõrgliigasse.
Noored on tulevik:
Foto: err.sport ja Eesti Korvpalliliit
Kuidas võiks välja näha uus kümnened meie korvpallis? Tõenäoliselt parem kui möödunud. Võiks ju öelda, et tunneli lõpust juba valgus paistab. Kõige suurem rõõm on see, et töö noortega on kõvasti paranenud ja järelkasvu peaks olema. Üle Eesti tehakse noorte korvpalluritega tublit tööd, mitte ainult Tallinnas ja Tartus. Meie kaart on palju laiemaks läinud ja kõik, kes vähegi tahavad korvpallitrenni minna, peaks see võimalus olemas olema. Uusi spordisaale on samuti valminud üle Eesti, mis omakorda parandab tingimusi. Siiani on meie noortekoondised juba tublit taset näidanud ning täiendust peaks olema tulemas nii meeste,- kui naistekoondisele. Hetkelgi võõrustab Eesti U-16 poiste B-divisioni Euroopakaid, kus Eesti koondis ka oma võiduarve avas.
Samuti on meie naistekoondise tase tõusnud ning näidatakse südikaid mänge pea kõigi vastu. Seni toimunud valikmängudes pole Eesti naised veel kaotusekibedust tundma pidanud, siiski on ees kohtumine Bosnia ja Hertsegoviinaga, kes peaks olema üks tugevamaid vastaseid alagrupis. Samuti tuleb 11. augustil külla sõita Šveitsile. Konkurents koondise kohtadele on enneolematult tihe ning sinna saamiseks tuleb tõsiselt pingutada. Koosneb ju hetkel meie koondis suurelt jaolt tüdrukutest, kes omandavad haridust USA ülikoolides.
Meie põhimure on ikka ja alati olnud meestekoondis, mille käekäigust teavad rääkida ka mitte igapäev korvpallis olevad inimesed. See kipub korda minema kõigile, sest korvpall on tahes-tahtmata meie lemmik. Räägitakse, et kõik on nii halvasti ja mõtetu, kuid siiski kõik fännavad ja räägivad sellest. Eks suurimad lemmikud peavad arvestama ka kriitikaga! Rääkides selle aasta koondisest on samuti näha uuendusi ja uut energiat. Mehed, kes on koondises, tahavad ka seal olla, sest koht pole enam kindel, vaid selle eest tuleb võidelda. Kuna FIBA muutis EM-i formaati, on Eestil suurem võimalus kui eales varem osaleda EM-il. Siin kohal arvangi, et see on üks suurimaid motivaatoreid noortele korvpalluritele. Konkurents peaks lähitulevikus veelgi suurenema koondisse, sest meestel on suurem võimalus ennast Euroopa tippturniiril näidata ja õigetele meestele silma jääda. Selle tulemusel peaks meie mehi kohtama tulevikus rohkem Euroopa tippklubides. Lõpetuseks võiks öelda, et hetkel on kõik võimalused olemas Eesti korvpalli uueks tõusuks. Vaatame kas ka noored suudavad ja tahavad seda ära kasutada.
Foto: tanavakorvpall.ee
Moskvas peetud tänavakorvpalli MM-il saavutas Eestit esindanud meeskond teise koha ning pidi tunnistama vaid suure Venemaa paremust finaalis. Hetkeks võiks ju küsida, et mis tasemel see turniir siis oli? Turniir oli väga kõrgetasemeline, kohal oli mängijaid isegi Euroliiga tasemelt. Venemaa korraldas koondise valimiseks laagri millest valiti neli meest välja. Nüüdseks meistriks kroonitud mehed on Pavel Kromyko, Mikhail Gunter, Ilja Aleksandrov ja Aleksei Zorin. Kes vähegi Euroopa korvpalliga kursis on teavad, et need nimed pole kuskilt tänavalt! Tegu on Venemaa Superliiga meestega ning Aleksei Zorin mängis Riia Baronsis.
Kuid lähemalt meid huvitavast teemast. Eesti koondisse kuulusid Janno Viilup(Paide Wiking Window), Mario Polusk(KK Pärnu), Heigo Erm(KK Pärnu) ja Andre Pärn(Tallinna Kalev).NB!Erm valiti ka turniiri parimaks kaitsemängijaks. Eestlaste trumbiks oli hea kokkumäng ja meeskonnavaim, mis oli tugev kuni lõpuni. Siiski ei saanud ju meie mehi favoriitideks pidada enne turniiri? Võib olla oligi see meie relv, et olime suht tundmatu suurus ning paljud tulid kergemalt peale.
Igatahes on taas meie mehed toonud kodumaale au ja kuulsust ning endile auhinnaraha 5000 USA dollarit. Loodame, et sama sats proovib ka tulevikus tänavakorvpallis kätt, kooslus ju toimis(maailmatasemel).
Video autasustamisest:
Foto: basket.ee
Korvpalli kohapelt vaadates ei saa 2010 aasta Eesti suve igavate hulka lugeda. Üle pika aja on tunda konkurentsi koondise kohtade peale ja see on pannud enamus mehi pingutama. Kandidaatide hulgas on palju uusi nägusid ning nii mõnigi vanameister on koondisega lõpparev teinud. Üheks suurimaks pommiks oli Tanel Teini lahkumine korvpallist. Samas on vanade minekuga tekkinud võmalus noorematel meestel ennast tõestada ja selle on oodatult ära kasutanud läinud hooaja komeet meie korvpallitaevas, Rain Veideman. Veideman on olnud kahes kontrollkohtumises Rootsi ja Läti vastu üks peategelastest meie rahvuskoondise hetke liidri Kristjan Kanguri kõrval. Ei ole midagi südantsoojendavamat ühele Eesti korvpalli fännile, kui näha kuidas üks noor mees tuleb ja ilma igasuguse põdemiseta võib mängida kelle vastu tahes.
Samuti on meeldivalt kaugele jõudnud meie väliseestlasest koondislane Jaan Montgomery, kes ka teises kohtumises Läti vastu platsile jooksis ja käe valgeks sai. Tõenäoliselt ta küll valikmängudeks põhinimekirja ei pääse kuid võib olla aasta pärast on mees juba hoopis teises vormis, kui ta muidugi raske tööga jätkab!
Kindlasti tuleb pöialt hoida kõigile meestele, kes esimestest kontrollkohtumistest tervislikel põhjustel kõrvale jäid. Loodame, et kui käes on tõsiste lahingute aeg, on kõik parimad pojad terved. Otsest kaalu enam nendel mängudel ei ole, kuna EM-i formaati muudeti ja põhimõtteliselt liidetakse B division A-ga. Seega on Eesti korvpallil jälle suur võimalus suurele areenile pääseda. Loodame, et meie noored ei jäta sellist võimalust kasutamatta ja juba varsti võib Euroopa tippklubides eestlasi kohata.
Eesti koondis peab kolm ametlikku kohtumist. Esimeses kohtumises minnakse külla Austriale 14. augustil. Teine kohtumine peetakse kodus 17. augustil Luksemburgiga ning lõpuks 22. Augustil võõrsil Hollandiga. Mehed kes nendeks mängudeks üles antakse näitab aeg, meil jääb üle ainult loota, et härra Tiit Sokk teeb õiged valikud.
Nimekiri hetkel sõelal olevatest mängijatest:
Kristjan Kangur, Janar Talts, Gregor Arbet, Rait Keerles, Gert Dorbek, Silver Lepik, Reimo Tamm, Joosep Toome, Rain Veideman, Valmo Kriisa, Tanel Sokk, Siim-Sander Vene, Kaido Saks, Jaan Montgomery, Kristjan Make, Rain Raadik.
Foto:basket.ee
Eesti Korvpalli Meistriliiga hooaja 2009/2010 meister on TÜ/Rock, kes alistas suurüllataja Rakvere Tarvase mängudega 4:2. Seeria oli põnev kuni viimase mänguni, Rakvere suutis olla mängus kuni lõpuni. Siiski tuli kuuendas mängus tunnistada Rocki paremus 89:80. Pidurdamatu oli Tarvase jaoks Rocki leegionäär Todd Abernethy, kes põrutas Tarvase korvi 30 punkti ning lisaks sellele oli ka terve mängu parim lauavõitleja (12 lauda!!!) oma 185cm kasvuga. Siiski teenis finaalide MVP auhinna Janar Talts, kes viimases mängus piirdus kõigest 4 punktiga.
Kuigi Rock väljus finaalist võitjana ei paistnud Rakvere Tarvase mängijad ja publik väga löödud. Loogiliselt võttes realiseeris Tarvas oma potensiaali rohkem kui 100%-liselt. Tõenäoliselt oleks nende väljavaated finaalis veel paremad olnud kui poolfinaal oleks lõppenud kolme mänguga ja meeskond poleks saanud nii suurt mängukoormust. Tegu on ju siiski poolenisti amatööridest koosneva meeskonnaga. Iseasi on millised mängijad pärast nii lennukat hooaega Rakvere särki kandma jäävad? Reinar Hallik, Kristo Saage, Rain Veideman ja Valmo Kriisa peaksid olema suhteliselt kuum kaup, vähemalt Eesti piires. Samuti Martin Müürsepp ei välistanud ka järgmine aasta platsile jooksmist kui tervis vastu peab.
Kõige suurem võitja on sellel aastal terve Eesti korvpall. Rahvast olid saalid täis, intriige oli piisavalt, ühesõnaga oli kõike mis ühe korraliku hooaja juurde kuuluma peab. Suur osa selles oli ka kindlasti Andres Sõbral, kelle mahlakat kommentaarid ei jätnud ühtegi asjaosalist külmaks. Rääkigu inimesed ja asjatundjad sellest mehest mis nad räägivad, kuid see mees on Eesti korvpallis üks oma ala parimaid. Kindlasti on tal nõrkasid külgi, kuid see aasta näitas ta kuidas tuleb panna vanad ja noored koos tööle.
Palju õnne veel kord kõigile! TÜ/Rockile, Rakvere Tarvasele ja kogu Eesti korvpalli toetajatele!!!